Home sweet home

Juba viimasel õhtul oli paanika ja ei tahtnud tagasi tulla siia üldse. Meeletu koduigatsus on. Sheffieldi jõudes ka vihma sadas ja jube vastik ilm oli. Tirisin oma kohvreid ja mõtlesin, et mu käed kukuvad otsast ära. Palju inimesi küsis, kas ma ikka okei...naeratasin ja ütlesin, et muidugi. Läksin kõigepealt venna juurde, aga ei jõudnud üldse koju minna ja seest oli tühi tunne ja nagu ma ei sobiks üldse siia. Kutsusin Rachaeli sinna ja ta tuli ning tõi veini. Me istusime ja rääkisime juttu ja sõime mu tehtud piparkoogipeeniseid, mis olid kõik peale ühe katki läinud kohvris. Täiega tore oli ja mõtlesin, et nüüd siis kõik hästi jälle. Jätsin oma alksi venna juurde ja tulin teiste asjadega koju ühikasse. Ühikas ei olnudki nii võõras ja kõik tundus okei olevat. Dan oli kodus, aga kui tere ütlesin, siis lihtsalt ei vastanud. Üsna veider ja ebaviisakas. Igatahes kutsusin Glenni siia filmi vaatama. Rääkisime juttu ja vaatasime Men who stare at goats'i. Lõpuks ta jäi siia ööseks ja mõtlesin, et tahaks, et ta pigem ei jääks, aga ei öelnud midagi. A veider asi veel, et kui vaatasime filmi ja Glenn samal ajal rääkis, siis mõtlesin, et miks ta inglise keeles räägib küll. A ja ta inglane. Pea ei ole veel harjunud. Hommikul ta pidi suht vara ära minema, kuna tal töö ja saatsin välja ta. Pärast oli jälle väga üksik olla ja ei saanud magada, aga samas ei suutnud voodist üles tõusta ka. Väga meeletu koduigatsus. Varsti nüüd Heena ja Doraga kohtuma. Õhtu kohta pean veel vaatama, kas midagi Heena ja Doraga, film Glenni juures või Raffatiga dringid. Või hoopis kodu ja õppimine. Ei suuda hetkel üldse keskenduda õppimisele.