Tüüpiline

Ma ju tean, mis teen, tegelikult. Ma ei taha end üksi tunda ja ma ei taha mõelda sellest, et ma ei ole piisavalt hea, jälle. Ma ei suuda sellele otsa vaadata, eriti kui kõik on uus ja ausalt öeldes hirmuäratav. Mina kui inimene, kes püüab alati parim olla: see ei ole üldse kerge tegelikult. Ma teen lollusi, sest kardan endale tunnistada, et Jason mängib minuga ja see mida mu flatmate Toni ütles on arvatavasti tõsi: Jason ei hooli tegelikult minust. Okei, ütleme, et hoolib ja tõesti arvab, et ma olen super tüdruk, mis siis. Ikkagi ta tüdruk on tähtsam ja mina ei ole kõike seda väärt. Pean endale tunnistama, et ma olen nii sees Jasonis. Ma tean, et pärast enda vabaks laskmist pärast USA reisi ja egotripi, armun kiiresti, aga ikkagi korralikult. Ma ei tahtnud enne tunnistada, aga eks pean ära kannatama ja proovima mitte lollusi teha enam, sest see ei aita absoluutselt, tunnen end lihtsalt nagu lits ja mõttetu pihv. Not a good feeling, no. Eks endale probleemi tunnistamine on esimene samm.