Tahtsin oma imelikust unenäost rääkida, aga ei mäleta enam. See oli kuidagi nii, et üks õppejõud nägi mu käekirja ja ütles, et see õudne ja arusaamatu ja et ma pean kirjutamist õppima minema. mina hakkasin vastu vaidlema ja proovisin tõestada, et asi pole nii hull ja et ma võin ülikooliõpinguid jätkata. Rohkem ei olegi enam meeles. Appi, pidin ma eile nii kaua Daniga üleval olema. Ma olen niiii väsinud ja lisaks veel kõht valutab eilsetest snäkkidest.
A ja Tonil võib jah õigus olla, et tegelikult Jason absoluutselt ei hooli, mis on tegelikult väga kurb. Nojah eks lähen siis tagasi selle juurde, mis alati kehtib minu ja suhete või noh minu ja meeste puhul: mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment